Triinu õpingud ja seiklused Taanis: Kopenhaagen, kunstnikud, muusikud ja tüürinaised.

Elu on siin nii vahva, et pean väiksemate vahedega kirjutama ikka vahel. Muidu lähevad pooled rõõmud meelest!

Ja asungi kohe esimese ununenud loo juurde. Laupäeval käisime me kursakaaslastega esimest korda pealinna Kopenhaagenit uudistamas. Võtsime seda täitsa rahulikult ja üldse mitte turisti kiirusel läbi linna tuhisedes, meil on siia aega tagasi tulla veel ja veel. Jalutasimegi lihtsalt ringi, tutvusime ümbritsevaga, külastasime sadamat, degusteerisime juustu ja oliive tänavaturul ja käisime ka The National Museum of Denmark’is viivuks (jõudsime vaid 30 minutit enne sulgemist, aga kuna see on tasuta sissepääsuga, siis saab alati uuesti minna). Mulle aga kõige meeldejäävam oli juhuslik kunstimüügi külastus ühes kirikus, mida ekslikult alguses vaid vaatamisväärsuseks pidasime. Vaatamata kõledale ja hallile kivist ruumile tekitas sealne seltskond ja kunstiline õhkkond sooja tunde. Mina jäin veidi kauemaks silmitsema ühte valikut töödest ja kohe varsti ilmus minu juurde ka ülimalt sõbralik autor – järjekordne soe ja armas taanlane! Niisiis tegime me veidi juttu tema loomingust ja sellest, mida mina Taanis tegemas olen. Samuti kutsus ta küll ka oma isiklikku galeriisse, mis asub tema kodus. Aga vaadake ise ka: Jette Isaksen.

See ruudustik meeldis mulle eriti, aga kahjuks telefoni kaamera kvaliteet just väga kriitikat ei kannata.

Aga mõni pilt Jette facebooki lehelt:

Peale seda kõike jõudsime uudistada ka Kopenhaageni kõige kurikuulsamat linnaosa Christianiat. See oleks tõesti nagu pisike hipivabariik keset linna. Kogu ümbrus muutub sinna jõudes drastiliselt – vanad lagunenud majad, sellised pisut veidramad inimesed, väikesed maskeeritud putkad ja igal pool sildid meeldetuletamaks pildistamise keeldu. Seega mitte ühtegi pilti Teile sellest!
Ja millega lõppes see elamusterohke päev? Ühe poolakast kursakaaslase sõber õpib Kopenhaagenis jazz-muusikat ning kutsus meid konservatooriumisse pisikesele istumisele. Kes oleks võinud arvata, et lõpetan õhtu konservatooriumis pisikese õlle ja musitseerivate poolakatega (valikus oli nii klaverit, saksofoni, trumme kui ka basskitarri).

Aga ei saa rääkimata jätta Teile ka täiuslikust teisipäevast! Ma arvan, et mul pole ammu üks päev nii hästi planeeritult läinud. Hommikul kell 10 olin postkontori ukse ees platsis, et oma Eestist tulnud pakk kätte saada kõigi mahajäänud asjadega (loe: ei mahtunud kohvrisse). Kodus avasin kohvri, veendusin, et meepurk oleks terve ja kiskusin välja jooksuriided. Ja juba olingi metsa poole teel – oh kui kaua olin ma seda oodanud, et joosta oma armsas pisikeses metsatukas! Sellest sain positiivse ja hea enesetunde terveks päevaks. Peale seda lugesin ilusti paar tundi logistika raamatut nagu planeeritud oli ja siis järgmine trip kursakaaslastega Vallø lossi juurde. Asus see meist umbes 7km kaugusel – just paras maa jalgratastega minemiseks ja päikseline ilm soosis ka. Ja nagu hea sõbranna Aleksandra ütleks, siis see loss oli imeline! Eriti selle juurde kuuluv üüratu ja hästi hoitud park. Nautisime, jalutasime ja lamasime murul päikese käes – justkui paradiisis!
Tagasi koju jõudes ootas mind õhtusöök perenaise tütre juures (jah, ta on endiselt kokk ja teeb imesid köögis!). Kvaliteetaeg toreda taanlasega ja hea söök – täiuslik lõpp niigi täiuslikule päevale! Aga oh ei, see pole veel kõik, kodus lahendasin paar kooliülesannet ka veel ära. Ja vot kui ma siis magama jõudsin, tundsin, et oleks nagu maailma vallutanud – nii hästi oli kõik.

Ja tänase päeva võtaksin kokku tsiteerides Hemingway’d: „In every port in the world, at least two Estonians can be found.“ Minu jaoks piiruds siiski küll ühe eestlasega, aga siiski. See võimalus, et sinu tuttava tüürimehe (või tegelikult korrektne olles – tüürinaise) just selle sama pisikese Taani linna sadamast oma laevaga peatumas leiad – võtab sõnatuks küll. Ja nii me saimegi siin kokku ja istusime kohvikus ja leidsime jällegi, et maailm on tilluke!

Ja nüüd lõpetuseks mõned pildid lossi külastusest (piltide eest läheb see kord tänu ungarlasest kursakaaslasele Mátyás'ele)