Olen vist eksinud?

Selge on see, et järjepidevat blogijat minust ei saa. Ja kes teab, millal ma nüüd järgmine kord siia ära eksin, sest suvi on kohe-kohe käes ja see tähendab Eestit ja loodetavasti üht põnevat erialast väljakutset ka. Sügisel jätkan loomulikult õpingutega Taanis!

Kevade saabumisega on siin ka kõik justkui ellu ärganud. Rohkem liikumist ja seiklemist! (ja ega siis ei jäägi aega enam toas arvutis blogi kirjutamiseks, eks?) Kuna kevad on ka teada-tuntud armumise aeg, siis ma otsisin selle puhul üles oma ammuse armastuse ja taaselustasin selle – SALSA! Tuleb välja, et Kopenhaagen kubiseb salsa entusiastidest ja inimesi täis tantsupõrandaid võib leida igal nädalapäeval. Suureks boonuseks tudengile on see, et leiab ka täiesti tasuta üritusi/kursuseid. Täiesti vaimustatud olen!

Kooliga seoses ootab juuni alguses ees eksam ja siis ongi selleks õppeaastaks kõik. Aga enne seda käin veel ruttu oma teises kodulinnas, Londonis, et vaadata Mirjami kolme aastat higi ja pisaraid ehk siis tema lõpukollektsioon kõndimas London Graduate Fashion Show'l!

Aga mis muidu? Kuna mulle see kirjutamine väga ikka ei istu, siis annan natuke ülevaadet piltide näol!

Ühel hetkel viis meid kool Novo Nordisk'u tehasesse, et me saaksime natuke tutvuda tegeliku tootmisprotsessi planeerimisega. Väga põnev!

Pärast otsustasime kursakaaslastega natuke Hillerødis ringi uidata ja külastasime ka seal asuvat lossi. Kuna päev oli päikseline ja soe, siis peatusime piknikuks hiiglaslikus lossiaias. 

...ja nalja sai palju!

Natuke nagu muinasjutt, kas pole?

Ja siis lõpuks käisin ära ka Kopenhaageni Tivolis. Nende kõige kuulsam lõbustuspark. Enda sisikonda raputama ja pea alaspidi rippuma-loksuma ei läinud see kord, vaid piirdusime jalutamise ja pargi imetlemisega.

...ja vaatasime Kopenhaagenile ülevalt alla.

Tuulised ilmad lakkamatult juukseid sasimas!

Ja vahepeal saame Eesti tüdrukutega kokku, viskame nalja, sõidame rattaga, teeme kükke ja oleme muidu ägedad!

Ja lõpetuseks üks peaaegu taanlane. Loomulikult rattaga ja hästi rõõmus!

Jõulud hiilivad ligi!

Jõulude lähenedes tundub nagu aeg mööduks kuidagi veel kiiremini. Aga sain veel sabast kinni ja polegi kuu aega viimasest postitusest möödunud.

See aasta on erakordne ja eriline vägagi palju poolest, alustades Taani kolimisest ja lõpetades sellega, et mul on kahed jõulud – ühed Taanis ja teised ootavad Eestis.

Ilma poolest siin väga talve pole, üldiselt alla kahe soojakraadi temperatuur ei lange ja mina sõidan ikka igal hommikul rattaga kooli. Aga kõik muu on küll juba novembri lõpust saadik väga jõulune ning nüüd on ka lisaks tuledes tänavatele suured laternates jõulukuused püsti. Ja mina olen täitsa rahul sellega, ei ole üldse kuidagi võlts siin see asi, vaid pigem soe ja armas. Alguse sai jõulutunne koolist, kus ühel pärastlõunal oli korraldatud ühine jõulukaunistuste meisterdamine ja kuuse kaunistamine ning sinna juurde kuulus ka Taani traditsiooniline söök-jook – æbleskiver ja soe glöggi. Kõik need üritused koolis tõestavad mulle veel rohkem seda, kui väga siinsed inimesed väärtustavad seltskondlikult ja lõbusalt veedetud vaba aega. Ja ma tunnen, et see hea tasakaal töö ja lõbu vahel ainult suurendab motivatsiooni veel rohkem teadmisi ammutada.

Järgmine jõulumeeleolus õhtu möödus Lisette ja Sabinaga. Tegime valmis kaua plaanitud “kirju koera” ning hiljem nautisime sooja Eesti hõõgveini mandlite ja rosinatega. See õhtu oli just nagu kuskilt ameerika filmist – jõulumuusika, ülimaitsev õhtusöök, küünlavalgus, soojendav kaminatuli, natuke kodu kaunistamist ning mis kõige olulisem – suurepärane selstkond! Cheesy? Ei, sellega pole asi veel lõppenud. Pühapäev hommikul kell 8.30 läksime kolmekesi jõusaali natuke värskust ja head enesetunnet koguma ja et seda idülli veel veidi pikendada, sõime ka mõnusa hommikusöögi koos (jah, mul on täiuslik ja ülimalt armas Taani perekond!)

Ja nüüd lõpetasin selle sama pühapäeva koos oma vahvate poola tüdrukutega tervelt 6 tundi kokates. Nimelt homme ootab koolis ees veel üks väike jõulusööma, mille tarbeks kõik, kes vähegi ettevõtlikud viitsivad olla, rahvusvahelisi toite valmistavad. Tuli veel üks “kirju koer” ja palju Poola sööki, alustades hapukapsa pirukatega ja lõpetades nende kartulisalatiga (pole päris selline nagu me Eestis ette kujutaks). Peale seda suurt pingutust premeerisime ennast perekondliku filmiõhtuga, filmiks “Home Alone 2”.

Ja kui nüüd korra sellest jõulu virr-varrist väljuda, siis… Kopenhaagenis tunnen ennast endiselt nagu täielik turist, käin ka kaart näpus. Aga veidi olen jälle avastamas käinud, Rosenborgi lossi ja National Art Gallery võib nimekirjast maha tõmmata. Ning viimane mainitu on tasuta sissepääsuga, mis tähendab, et mind võib sealt veel tihti uitamast leida ja soojad mälestused Londoni tasuta muuseumitest tulevad ka kohe meelde.

Hullumeelsusi:

1. Vaatasin ööpäeva jooksul kolm osa “The Hunger Games” filme, sest tasuta piletite olemasolul oli vaja viimast osa kinno vaatama minna ja ma ei olnud varem ühtegi osa vaadanud (aga ometi ei saanud ju eelneva põhjaliku uurimustöö ja ettevalmistuseta seda teha). Kokku 411 minutit ehk peaaegu 7 tundi.

2. Et parandada katkist rattakummi (jälle!!!) ja mitte maksta selle eest 100 taani krooni sõitsin laenatud ratastega mööda linna edasi-tagasi kokku 18 km ja lõpuks kõndisin ka veel 4 km. (vaata ka: jonnakas, põikpäine)

Igav mul juba ei hakka!

Fotosüüdistused telefoni kaamerast:

Mõnus hommikusöök/kuusk Køge keskväljakul/æbleskiver ja soe glöggi

Rosenborgi loss

Laupäevane jalutuskäik metsas

Pole ammu näinud...

Ma jätan selle vabandava osa vahele, kus ma kirjutaks, et olen laisk olnud ja häbi-häbi, et pole kaua kirjutanud….

Aga mis siis toimunud on? (või pigem, mis mul veel meeles on...)

Vahepeal käisin ju isegi Eestis ära, aga see oli juba oi-oi-kui-kaua aega tagasi ja juba vähem kui kuu aja pärast olen jälle platsis, et piparkooke küpsetada ja kõiki muid toredusi teha. Halloweeni tähistasime kursakaaslastega. Kõige põnevam osa sellest oli ilmselt näomaalingute tegemine, samas ei jäänud alla ka kohalike näoilmed meid nähes. Tuli välja, et Halloween ei ole just kõige populaarsem siin pisikeses Taani linnas.

Tunded kooli osas on endised – suurepärane valik. Väike nohik minus tahaks isegi kurta selle üle, et kooli võiks veidi rohkem olla. Hetkel on käimas meil põnev Innovation Week, mis tähendab seda, et kõik kursused on segamini gruppidesse jaotatud ja meil on nädal, et lahendada hetkel tegutseva firma reaalset probleemi. Enam praktilisemat haridust ei saa vist tahta! Väikseid-armsaid Taani veidrusi: Kui koolis on näitus või mõni presentatsioon, siis selle käigus pakutakse lahkelt ka veini keset päeva ja õppejõud küsib hiljem loengus, et kas kõik ikka võtsid klaasikese :D
Muidu veedan mõned pimedad õhtupoolikud koos Lisettega jõusaalis (kuna ta on seal aegade algusest liige olnud, siis võib minu iga kord tasuta kaasa võtta) mõnel trenašööril ja vaatan How I Met Your Motherit kohalikult telekanalilt. Hiljem saan veel rohkem külma eest peitu pugeda ja sauna mõnusid nautida – ei saa mainimata jätta, et need väiksed rõõmud teevad elu ikka veel palju ilusamaks!
Kui me muidu korraldasime kursakaaslastega kolm laupäeva järjest Harry Potteri maratoni ja väikese kokkamise, siis viimati oli teemaks hoopis Poola õhtusöök (kuna oli tegemist Poola iseseisvuspäevaga 11.novembril). Selle puhul sain ka ise näpud jahuseks teha ja kokku vorpisime peaaegu 100 (täpsemalt 96) traditsioonilist poola pelmeeni nii kartuli-juustu kui ka liha täidisega.
Ja kõige hiljutisem suurem sündmus oli minu sünnipäev. Selleks ajaks käis minu juures mini-puhkusel Sigrid. Proovisime nende kolme päeva jooksul veidi ringi ka vaadata siin, aga liiga palju ei tõmmelnud ja pigem nautisime rahulikult. Laupäeva õhtul tähistas ka Lisette üleval oma sünnipäeva väikse perekondliku peoga. Ja no tõesti, mul ei ole muud öelda, kui et mul on siin ikka täiskohaga Taani perekond. Vanaema-vanaisa tõid ka mulle pisikese lillepotikese ja ilmselt Sabina ideena sain ka oma esimese taani traditsiooniliste toitude retseptiraamatu. Üldse kogu see õhtupoolik oli nii maagiline ja täis ainult ülimalt positiivseid emotsioone.

Vahel külastavad ka augud rattakummides, telefon ütles üles ja taani keele kursustega alustasin ka lõpuks…ja natuke jonnakas nagu ma olen, lähen ikka endiselt vaatamata suurele tuulele ja külmale rattaga kooli (seda viimast võib-olla peab küll tervise huvides varsti ümber vaatama, sest soojalt riietumine ei ole kunagi mu tugevaim külg olnud :D)

Üks pilt ka Teile metsaskäigust.

Ja seiklused jätkuvad

Ja aeg lendab endiselt, olenemata riigist , kus viibid. Märkamatult on möödunud peaaegu kuu Taani saabumisest. See on läinud nii kiirelt, et kohati on tunne nagu oleksin alles siia saabunud, aga samas tundub kõik nii kodune ja tuttav juba.

Esmaslt jagaksin oma kõige suuremat rõõmu – mul on nüüd neljajalgne kaaslane metsa jalutuskäikudele kaasa võtta. Tegemist on naabrite 6-aastase siledakarvalise retriiveri Mikiga ja nagu tõule kohane, siis armastus inimeste vastu on suur. Aga kuidas ma selleni jõudsin? Kuna ma olen ikka läbi ja lõhki koera-inimene, siis tundisn juba ammu seltsilisest puudust. Nii ma siis tegingi mingi hetk oma peas otsuse, et kuna koera võtta ma hetkel ei saa, siis kindlasti on kuskil mõnel naabril koer ja taansalsed on endiselt äärmiselt sõbralikud inimesed. Ja see tegi plaani elluviimise juba tegelikult väga lihtsaks, ainult mine ja küsi. Ja nüüd ma siis jagan oma õhtuid – üks õhtu muusika seltsis metsas jooksmas ja järgmine koeraga jalutamas, siiani on ka Taani ilm minuga koostööd teinud ja peatanud vihma selleks tunnikeseks päevas.

Uus sõber. Asjata passimist ja poseerimist väga ei hinda. Seega kõndimise pealt ja vähe udune pilt.

Vahepeal jõudis toimuda ka äärmiselt armas kirbuturg minu kodutänaval. Ehk siis laupäeva hommikul astusin kodu uksest välja ja muidu nii vaikne eramajadele kuuluv tänav oli järsku ellu ärganud. Iga majaomanik oli välja pannud igasugu kraami, leidus nii riideid, mänguasju, kunsti kui ka mööblit. Kogu turu pärliks oli laste poolt korraldatud tänavakohvik omaküpsetatud kookide ja sooja kohvi ning teega. Ise tegin tänavale tiiru peale ja muidu nautisin maja ees koos prenaise ja tema tütrega piimavahust kohvi ning Sabina valmistatud imemaitsvaid rummipalle. Selline mõnus laupäevahommikune idüll.

Tulejumalaks sain ka (või noh väikses kaminas saan puud põlema süütetablettide abiga). Kuna ma olen ikkagi korterilaps olnud kogu elu, siis esimene kord pidin ikka veidi pusima küll, et see lõke tööle hakkaks. Aga õnneks ei jäta ma rahule enne, kui hakkama saan...sooja on ka muidugi vaja. Ja oh kui hubaseks teeb kaminatuli olemise! 

Klassikalisel tudengite korteripeol käisin ka ära – linnuke kirjas. Ehk siis korter, hästi palju võõraid tudengeid ja vali muusika. Mulle vist ikka meeldivad need intiimsemad ja pisemad olengud vähemate inimestega rohkem. Seega pühapäev saigi sisustatud koos kursakaaslastega koduse pizza valmistamise, lauamängude mängimise ja filmi vaatamisega.

Rattakumm sai ka jälle augu võrra rikkamaks – mina sain kaks päeva  4km hommikul kooli ja hiljem sama maa tagasi koju jalutada. Mul on poliitika, et ilusa ilmaga bussiga ei sõida kooli – on küll võimalik 7.30 hommikul kodust välja astuda ja kõndima hakata.

Ning koolis sai alguse esimene nädalapikkune grupitöö. Teretulemast grupitöö „võludele“! Ehk siis nüüd saab näha, kes ja mida kooli päriselt tegema tulnud on. Minu motivatsioon õppimise kohalt ulbib õnneks endiselt pilvede kõrgusel :)

Kopenhaagen, kunstnikud, muusikud ja tüürinaised.

Elu on siin nii vahva, et pean väiksemate vahedega kirjutama ikka vahel. Muidu lähevad pooled rõõmud meelest!

Ja asungi kohe esimese ununenud loo juurde. Laupäeval käisime me kursakaaslastega esimest korda pealinna Kopenhaagenit uudistamas. Võtsime seda täitsa rahulikult ja üldse mitte turisti kiirusel läbi linna tuhisedes, meil on siia aega tagasi tulla veel ja veel. Jalutasimegi lihtsalt ringi, tutvusime ümbritsevaga, külastasime sadamat, degusteerisime juustu ja oliive tänavaturul ja käisime ka The National Museum of Denmark’is viivuks (jõudsime vaid 30 minutit enne sulgemist, aga kuna see on tasuta sissepääsuga, siis saab alati uuesti minna). Mulle aga kõige meeldejäävam oli juhuslik kunstimüügi külastus ühes kirikus, mida ekslikult alguses vaid vaatamisväärsuseks pidasime. Vaatamata kõledale ja hallile kivist ruumile tekitas sealne seltskond ja kunstiline õhkkond sooja tunde. Mina jäin veidi kauemaks silmitsema ühte valikut töödest ja kohe varsti ilmus minu juurde ka ülimalt sõbralik autor – järjekordne soe ja armas taanlane! Niisiis tegime me veidi juttu tema loomingust ja sellest, mida mina Taanis tegemas olen. Samuti kutsus ta küll ka oma isiklikku galeriisse, mis asub tema kodus. Aga vaadake ise ka: Jette Isaksen.

See ruudustik meeldis mulle eriti, aga kahjuks telefoni kaamera kvaliteet just väga kriitikat ei kannata.

Aga mõni pilt Jette facebooki lehelt:

Peale seda kõike jõudsime uudistada ka Kopenhaageni kõige kurikuulsamat linnaosa Christianiat. See oleks tõesti nagu pisike hipivabariik keset linna. Kogu ümbrus muutub sinna jõudes drastiliselt – vanad lagunenud majad, sellised pisut veidramad inimesed, väikesed maskeeritud putkad ja igal pool sildid meeldetuletamaks pildistamise keeldu. Seega mitte ühtegi pilti Teile sellest!
Ja millega lõppes see elamusterohke päev? Ühe poolakast kursakaaslase sõber õpib Kopenhaagenis jazz-muusikat ning kutsus meid konservatooriumisse pisikesele istumisele. Kes oleks võinud arvata, et lõpetan õhtu konservatooriumis pisikese õlle ja musitseerivate poolakatega (valikus oli nii klaverit, saksofoni, trumme kui ka basskitarri).

Aga ei saa rääkimata jätta Teile ka täiuslikust teisipäevast! Ma arvan, et mul pole ammu üks päev nii hästi planeeritult läinud. Hommikul kell 10 olin postkontori ukse ees platsis, et oma Eestist tulnud pakk kätte saada kõigi mahajäänud asjadega (loe: ei mahtunud kohvrisse). Kodus avasin kohvri, veendusin, et meepurk oleks terve ja kiskusin välja jooksuriided. Ja juba olingi metsa poole teel – oh kui kaua olin ma seda oodanud, et joosta oma armsas pisikeses metsatukas! Sellest sain positiivse ja hea enesetunde terveks päevaks. Peale seda lugesin ilusti paar tundi logistika raamatut nagu planeeritud oli ja siis järgmine trip kursakaaslastega Vallø lossi juurde. Asus see meist umbes 7km kaugusel – just paras maa jalgratastega minemiseks ja päikseline ilm soosis ka. Ja nagu hea sõbranna Aleksandra ütleks, siis see loss oli imeline! Eriti selle juurde kuuluv üüratu ja hästi hoitud park. Nautisime, jalutasime ja lamasime murul päikese käes – justkui paradiisis!
Tagasi koju jõudes ootas mind õhtusöök perenaise tütre juures (jah, ta on endiselt kokk ja teeb imesid köögis!). Kvaliteetaeg toreda taanlasega ja hea söök – täiuslik lõpp niigi täiuslikule päevale! Aga oh ei, see pole veel kõik, kodus lahendasin paar kooliülesannet ka veel ära. Ja vot kui ma siis magama jõudsin, tundsin, et oleks nagu maailma vallutanud – nii hästi oli kõik.

Ja tänase päeva võtaksin kokku tsiteerides Hemingway’d: „In every port in the world, at least two Estonians can be found.“ Minu jaoks piiruds siiski küll ühe eestlasega, aga siiski. See võimalus, et sinu tuttava tüürimehe (või tegelikult korrektne olles – tüürinaise) just selle sama pisikese Taani linna sadamast oma laevaga peatumas leiad – võtab sõnatuks küll. Ja nii me saimegi siin kokku ja istusime kohvikus ja leidsime jällegi, et maailm on tilluke!

Ja nüüd lõpetuseks mõned pildid lossi külastusest (piltide eest läheb see kord tänu ungarlasest kursakaaslasele Mátyás'ele)

 Seltskond rattureid teel lossi poole.

 Selline park igas suunas.

 Nautimine.

Ja sellised rajad...

Tere taas!

On möödunud jälle üks tegus nädal Taanis. Seega valmistuge üheks pikaks jutuks, sest ma tahan Teile kõike seda jagada!

See nädal oli mul ka üsna eestlaste rohke...

Kõigepealt käisid mul Køges külas kolm toredat Taanis elavat Eesti neiut, kes kõik juba siinse elu kohta tunduvalt rohkem teavad. Avastasime linna, jalutasime palju ringi, arutasime elu Taanis ja jõudsime isegi mereäärde. Nii kolme eestlase seltsis tekkis ühel hetkel tunne nagu ei olekski enam välismaal. Ning tänu Kristale, kes tuli koos fotoka ja pildistamisoskusega, saan ma Teile siia ka mõne ilusa pildi minu kodulinnast lisada.

Järgmiseks läksin ma ise Kristale külla. Ta elab minust rongiga minnes umbes 20 minuti kaugusel, linnas nimega Ishøj. Jällegi, avastasime ratastega ümbrust ja nautisime ilusat ilma. Sain ka üle vaadata tema hubase korteri ja valmistada koos ühe mõnusa kana-risotto õhtusöögiks. Selle kõrvale ka loomulikult mulle palju uut kasulikku Taanis elamise ja siinsete süsteemide kohta.

Kooli elu

Esimene päris õppimise nädal sai läbitud ja emotsioonid on samad – eriala tundub mulle sobivat ja õpetamise süsteem ja õppejõud on suurepärased! Nende kolme koolipäeva sisse mahtus juba ka mini-case’i lahendamine koos taansalstest logistikatudengitega, mis oli äärmiselt põnev. Samuti saime lõpuks kätte ka oma raamatud. Logistikaga seonduvad raamatud on siiani huvitavad ja loogilised, seega ootan ka teistelt ainetelt sama.

Pisike idee sai ka idanema pandud. Kolmas semester vahetusõpilasena või praktika veel mõnes muus riigis... Miks mitte mõlemad? Ja kas ei võiks see kord äkki Euroopast kaugemale vaadata, sest võimalused selleks on kooli poolt olemas? Saab ju minna ainult kõrgemale kaugemale tähtede poole!

Ja mu armas-kallis dokumendi-paberimajandus

Hakkama sain! Taani CPR number käes (nagu meie isikukood, ehk siis vajalik kõigi muude toimigute jaoks siin)! Saabumisest kättesaamiseni läks 2 nädalat (hirmutati ikka kuupikkuse või pikema ooteajaga). Nõks oli lihtsalt selles, et tuleb veidi maad kuulata ja õigetes kohtades küsimas käia ja voilà! Pole nad midagi nii aeglased kõiges.

Muidu olen ka siin pusinud edasi igasuguste õpilaskaartide ja sõidukaartidega. Ehk siis hästi palju google translate’i ja sõbralikku abi siin kauem viibinud eestalastelt. Õnneks olen ma piisavalt jonnakas, et pusin senikaua, kui oma tahtmise saan ka!

Ja kõik ülejäänud mõtted

Ühel päeval õnnestus koduteel ka oma jalgratta kumm augustada pisikese klaasikilluga. Selle peale ütles mu kallis isa, et selline on elu. Ja kõige muu suurepäras kõrval siin oli see tõesti tühiasi. Õnneks oli sellele olukorrale kiire lahendus: kodu kõrval asuv rattapood koos oma maailma kõige sõbralikuma ratta-onuga! Ja mina vuran jälle rõõmsalt kooli ja tagasi.

Mida ei saa ka mainimata jätta kuidagi on Taani ilm. Ma arvasin, et muutlikumat ilma kui Eestis ei ole võimalik leida. Aga näe, siin astud koduuksest välja ja vaatad, et täitsa jahe on...10 minuti pärast sulad palavuse käes oma kampsuni ja jopega. Vastupidi ka loomulikult. Aga õnneks inimene pidavat kõigega harjuma...

Ja kuna Teil kindlasti ei ole veel küll sellest lugemisest siin, siis...

...pean ma rääkima veel ühest imelisest kohast ranna ääres. See lihtsalt lummas mind oma lihtsuse ja väikse geniaalse lisandiga. Nimelt on ranna ääres selline pikniku/bbq tegemise nurgake. Seal on kõik olemas: alused ja restid grillimiseks, mõnusad suured puidust nelinurksed kastid, mis on sobivad piknikulauaks kui ka istumiseks/lamamiseks, katusealune ja isegi kraanikauss (vee kättesaadavust ei testinud). Aga...lisaks sellele kõigele on seal kõlarid, millega saad ühendust läbi oma nutiseadme bluetoothi. Seega ei mingit halva kvaliteediga kastist tuleva muusika kuulamist. Geniaalne lihtsalt! Ja nii me seal lamasime nende nelinurksete asjade peal, vaatasime pilvi ja kuulasime kõlaritest Sigur Ros’i – täiuslik kombinatsioon! (võib ka nimetada: harjutusi Taani aeglasema ja rahulikuma elutempoga harjumiseks)

Ning jah, vahemikus 11.10 – 19.10 Eesti kutsub ja kool puhkab, seega saan Teile kõik need lood veel isiklikult ja detailsemalt üle rääkida! :)

Lõpetuseks aga pildiseeria (järgnevate ilusate piltide autor on Krista Märtens)

 Kõigepealt Ishøj's käik:

Sadam Ishøj's

                         Minu lemmik laevuke seal sadamas                         

Üks tore tegelane Ishøj rannas.

 Kui Eesti tüdrukud minul külas käisid:

Park minu kodulinnas Køge's

Kodurand

Ja kodusadam...

Koos toredate külalistega (üks nendest esindatud varju kujul küll ja ülejäänud päikese tõttu veidi pilusilmad)

Sellised kohvikud sadamas meil

Keskväljak Køges

 Ja viimaks minu telefonikaameraga tehtud pilt järjekordsest täiuslikkust lõunast tagaaias.

(Muna-avokaado-kodujuustu pitad...mmm)

Siis kui Triin jalgrattaga koolimajja jõudis, kujutage ette, ei olnudki tunnid veel alanud...

Hei, kallid!

Ma ei luba Teile midagi! Ma olen ilmselt liiga püsimatu blogi pidamiseks, aga kunagi ei või teada. Siiski mõtlesin, et suure huvi tõttu panen siia Teie jaoks kirja väikse kokkuvõtte oma esimestest nädalast Taanis ja sellest, kuidas kogu siinne alguse saanud on.

Kuna mulle kipuvad tulema kõik erinevad mõtted korraga ja tihti ilma loogilise järjekorrata, siis proovin teha mingisugused alapelkirjad ja püsida nende piirides.

Kus, kellega ja kuidas ma elan?

Linna nimi on Køge ning see asub Kopenhaagenist umbes 38km kaugusel. Tegemist on üsna vaikse ja mitte väga suure, aga samas äärmiselt armsa ja kiiresti kodust-tunnet-tekitava linnaga. Üks fakt ka Teile, siin asub Taani kõige vanem maja – tulge külla ja vaadake üle! Aga muidu...ülinunnud värvilised majad, munakiviteed ja kõik on käe-jala ulatuses. Pilditegemise kunsti huvilistele paradiis (Mirjam, vihje Sulle!). Jah, ma elan kõige selle keskel, astun uksest välja ja olengi kohal. Koolist olen 4km kaugusel ning selleks vahemaaks on mul jalgratas või jalad, vihma korral hakkan busse vaatama.

Aga minu kodu täpsemalt... See on üks kena ja hubane maja koos imelise aiaga. Minule kuulub põhimõtteliselt terve keldrikorrus (täitsa koos akendega, ei ela nagu mutt maa all). Mul on mõnus ja ruumikas tuba koos suure voodiga ning oma köök, kus üllatuseks asub ka dušinurk. Keldrikorruse sissekäiku kasutab peale minu ka majaomanik, aga ainult selleks, et trepist üles minna. Kõike seda ei saaks aga olla ilma imelise perenaiseta! Lisette on elurõõmust pakatav ja imekaunis veidi üle 50-aastane naisterahvas. Üks elav näide sellest, et taanlased on äärmiselt sõbralikud ja meeldivad inimesed. Juba esimesel õhtul saabudes oli tunne, et tuled koju. Kohe oli ka ühine õhtusöök tutvumiseks jajärgmisel päeval hommikusöök päikeselisel terrassil...peaaegu nagu unenägu.

Mis ma siis teinud olen?

Tutvunud ja seigelnud põhiliselt. Linnakese olen risti-põiki läbi käinud. Külastasin kohalikku muusikafestivali. Ajasin taga WiFit, sest see ei ole kõikvõimas interneti riik Eesti. Kammisin läbi toidupoed ja avastasin võõrkeelseid toiduaineid. Tegin sõprust Lisette tütrega ja sain teada, et ta on kokk = võrratu ja nauditav õhtusöök uute taani sõpradega. Sõitsin 40min bussiga teise linna ja tagasi, et 10 minutit paberimajandust ajada (mis on alles algus pikal teekonnal saamaks Taani isikukoodi ja ravikindlustust). Ootasin nädala SIM-kaarti, et saada kohalik number ja internet koju (aga pean ka mainima, et elu vähese internetiga teeb pigem loovamaks ja rõõmsamaks). Ostsin omale ratta või õigemini ostis selle mulle perenaise tütar ja tõi veel koju kätte ka (veel taanlaste piiritut heatahtlikkust). Avastasin kodu lähedal asuvat metsatukka, mis oli jällegi hingematvalt ilus, samuti sobib mõnusaks jalutuskäiguks ja tekitas tugeva igatsuse jooksutossude järele. Pidasin maha esimese tudengipeo õlle, pizza ja võrkpalliga. Ja mis peamine – läksin ülikooli!

See on alles algus ja kohanemine kodulinnaga - mul on veel terve Kopehaagen ja ülejäänud Taani avastada!

Kui ma kõik oma tegevused üksikasjalikult lahti kirjutanud oleks, siis oleks romaani ilmselt saanud juba...

Koolist

Mõeldes sõnale ülikool ilmub mulle silme ette TTÜ, TLÜ või TÜ – kõik suured ja üsnagi modernsed. Aga siin on minu ülikool pisike ja mitte väga uus, aga siiski hubane. Õpetatakse Køge campuses ka ainult kolme eriala – ei saakski üüratu olla. Õhkkond on meeldiv ja seltskond vägagi rahvusvaheline (õpilasi ka Panamast ja Nepalist). Tempo on hoopis teine, inimesed võtavad asju rahulikumalt ega kiirusta ülearu (see vajab harjumist, et pea iga 30-45 min tagant pause tehakse). Internet ja WiFiga ühendusse saamine on endiselt terve päeva ülesanne ja kui kursuselt vaid kolm arvutit ühendust ei saa, siis see on rekord. Õppejõud on rõõmsameelsed ja innustavad, õppimise soov tekib kohe iseenesest. Hetkel hakkan koolis käima kolm päeva nädalas. Aga siin on väga oluline osa ka grupitöödel, seega ei saa ülejäänud päevi niisama lebotada, ega taha ka. Motivatsioon on laes – andke mulle aga uusi teadmisi! (Jah, ma tean, et selle kohta öeldakse, et see on esimese nädala jutt, kui sa veel paljut ei tea. Aga mul tõesti on tunne, et ma olen õiges kohas, õigel ajal ja teen õiget asja!)

Muud tunded ja mõtted

Koduigatsus? Veel ei ole ja võib-olla ma tean põhjust ka. Minu mööda-ilma-laiali-perekond on mulle õpetanud, et vahemaad inimeste vahel siiski ei loe. Kaks Eestis, üks Inglismaal, üks Rootsis ja nüüd mina Taanis – aga me oleme alati üksteise jaoks olemas, mis on kõige tähtsam! Ja sõbrad? Pole üldse küsimustki! Üks lähedane sõber oli aasta kaugel Hiinas. Ja kas juhtus midagi? Ei, ta tuli tagasi ja kõik oli ikka nagu enne. Ma parem ei hakka üldse pikalt heietama, kui kadestamisväärselt imelised sõbrad ja lähedased mul on, seda teate Te isegi!

Ja siis veel tänane tähelepanek taanlaste kohta...Taanlased on tõesti meeletult sõbralikud ja sealjuures ka siirad inimesed. 95% vastutulevatest inimestest naeratab sulle ja vaatab seejuures silma ning see ongi siin täiesti tavaline ja normaalne. Alguses tundus ühele eestlasele äärmiselt veider ja kummaline. Aga sellega harjudes hakkab see üha rohkem meeldima. See oleks justkui positiivse energia vahetamine kõigi inimeste vahel ja selles paistab olevat mingit müstilist jõudu. Sest kuidas sa saad mossitada, kui võõras inimene kõnnib sulle vastu ja naeratab?

Lõpetuseks. Võin öelda, et ma olen õnnelik. Ja mida see tähendab? Selline kergelt armunud tunne on ning uued põnevad seiklused ja katsumused ootavad iga päev. Ja mis kõige tähtsam, mul on olemas inimesed, kellega seda kõike jagada – Teie, mu kallid!

Ahjaa... Piltidega on selline lugu, et mul on puudu õeke Mirjam, kellel selles kunstis annet on. Seega peab ootama, kui ta mulle külla jõuab, siis ta teeb oma blogisse ilmselt ühe imeilusa kogu!

Ja siis veel lõpetuse lõpetuseks (jah, ma olen lootusetu). Esimene vahenädal algab juba 13.oktoober, seega kohtume peatselt Eestis!

                            Ainuke pilt, mille pakkuda võin. Vaade minu kodule tagaaiast.