Hei, kallid!
Ma ei luba Teile midagi! Ma olen ilmselt liiga püsimatu blogi pidamiseks, aga kunagi ei või teada. Siiski mõtlesin, et suure huvi tõttu panen siia Teie jaoks kirja väikse kokkuvõtte oma esimestest nädalast Taanis ja sellest, kuidas kogu siinne alguse saanud on.
Kuna mulle kipuvad tulema kõik erinevad mõtted korraga ja tihti ilma loogilise järjekorrata, siis proovin teha mingisugused alapelkirjad ja püsida nende piirides.
Kus, kellega ja kuidas ma elan?
Linna nimi on Køge ning see asub Kopenhaagenist umbes 38km kaugusel. Tegemist on üsna vaikse ja mitte väga suure, aga samas äärmiselt armsa ja kiiresti kodust-tunnet-tekitava linnaga. Üks fakt ka Teile, siin asub Taani kõige vanem maja – tulge külla ja vaadake üle! Aga muidu...ülinunnud värvilised majad, munakiviteed ja kõik on käe-jala ulatuses. Pilditegemise kunsti huvilistele paradiis (Mirjam, vihje Sulle!). Jah, ma elan kõige selle keskel, astun uksest välja ja olengi kohal. Koolist olen 4km kaugusel ning selleks vahemaaks on mul jalgratas või jalad, vihma korral hakkan busse vaatama.
Aga minu kodu täpsemalt... See on üks kena ja hubane maja koos imelise aiaga. Minule kuulub põhimõtteliselt terve keldrikorrus (täitsa koos akendega, ei ela nagu mutt maa all). Mul on mõnus ja ruumikas tuba koos suure voodiga ning oma köök, kus üllatuseks asub ka dušinurk. Keldrikorruse sissekäiku kasutab peale minu ka majaomanik, aga ainult selleks, et trepist üles minna. Kõike seda ei saaks aga olla ilma imelise perenaiseta! Lisette on elurõõmust pakatav ja imekaunis veidi üle 50-aastane naisterahvas. Üks elav näide sellest, et taanlased on äärmiselt sõbralikud ja meeldivad inimesed. Juba esimesel õhtul saabudes oli tunne, et tuled koju. Kohe oli ka ühine õhtusöök tutvumiseks jajärgmisel päeval hommikusöök päikeselisel terrassil...peaaegu nagu unenägu.
Mis ma siis teinud olen?
Tutvunud ja seigelnud põhiliselt. Linnakese olen risti-põiki läbi käinud. Külastasin kohalikku muusikafestivali. Ajasin taga WiFit, sest see ei ole kõikvõimas interneti riik Eesti. Kammisin läbi toidupoed ja avastasin võõrkeelseid toiduaineid. Tegin sõprust Lisette tütrega ja sain teada, et ta on kokk = võrratu ja nauditav õhtusöök uute taani sõpradega. Sõitsin 40min bussiga teise linna ja tagasi, et 10 minutit paberimajandust ajada (mis on alles algus pikal teekonnal saamaks Taani isikukoodi ja ravikindlustust). Ootasin nädala SIM-kaarti, et saada kohalik number ja internet koju (aga pean ka mainima, et elu vähese internetiga teeb pigem loovamaks ja rõõmsamaks). Ostsin omale ratta või õigemini ostis selle mulle perenaise tütar ja tõi veel koju kätte ka (veel taanlaste piiritut heatahtlikkust). Avastasin kodu lähedal asuvat metsatukka, mis oli jällegi hingematvalt ilus, samuti sobib mõnusaks jalutuskäiguks ja tekitas tugeva igatsuse jooksutossude järele. Pidasin maha esimese tudengipeo õlle, pizza ja võrkpalliga. Ja mis peamine – läksin ülikooli!
See on alles algus ja kohanemine kodulinnaga - mul on veel terve Kopehaagen ja ülejäänud Taani avastada!
Kui ma kõik oma tegevused üksikasjalikult lahti kirjutanud oleks, siis oleks romaani ilmselt saanud juba...
Koolist
Mõeldes sõnale ülikool ilmub mulle silme ette TTÜ, TLÜ või TÜ – kõik suured ja üsnagi modernsed. Aga siin on minu ülikool pisike ja mitte väga uus, aga siiski hubane. Õpetatakse Køge campuses ka ainult kolme eriala – ei saakski üüratu olla. Õhkkond on meeldiv ja seltskond vägagi rahvusvaheline (õpilasi ka Panamast ja Nepalist). Tempo on hoopis teine, inimesed võtavad asju rahulikumalt ega kiirusta ülearu (see vajab harjumist, et pea iga 30-45 min tagant pause tehakse). Internet ja WiFiga ühendusse saamine on endiselt terve päeva ülesanne ja kui kursuselt vaid kolm arvutit ühendust ei saa, siis see on rekord. Õppejõud on rõõmsameelsed ja innustavad, õppimise soov tekib kohe iseenesest. Hetkel hakkan koolis käima kolm päeva nädalas. Aga siin on väga oluline osa ka grupitöödel, seega ei saa ülejäänud päevi niisama lebotada, ega taha ka. Motivatsioon on laes – andke mulle aga uusi teadmisi! (Jah, ma tean, et selle kohta öeldakse, et see on esimese nädala jutt, kui sa veel paljut ei tea. Aga mul tõesti on tunne, et ma olen õiges kohas, õigel ajal ja teen õiget asja!)
Muud tunded ja mõtted
Koduigatsus? Veel ei ole ja võib-olla ma tean põhjust ka. Minu mööda-ilma-laiali-perekond on mulle õpetanud, et vahemaad inimeste vahel siiski ei loe. Kaks Eestis, üks Inglismaal, üks Rootsis ja nüüd mina Taanis – aga me oleme alati üksteise jaoks olemas, mis on kõige tähtsam! Ja sõbrad? Pole üldse küsimustki! Üks lähedane sõber oli aasta kaugel Hiinas. Ja kas juhtus midagi? Ei, ta tuli tagasi ja kõik oli ikka nagu enne. Ma parem ei hakka üldse pikalt heietama, kui kadestamisväärselt imelised sõbrad ja lähedased mul on, seda teate Te isegi!
Ja siis veel tänane tähelepanek taanlaste kohta...Taanlased on tõesti meeletult sõbralikud ja sealjuures ka siirad inimesed. 95% vastutulevatest inimestest naeratab sulle ja vaatab seejuures silma ning see ongi siin täiesti tavaline ja normaalne. Alguses tundus ühele eestlasele äärmiselt veider ja kummaline. Aga sellega harjudes hakkab see üha rohkem meeldima. See oleks justkui positiivse energia vahetamine kõigi inimeste vahel ja selles paistab olevat mingit müstilist jõudu. Sest kuidas sa saad mossitada, kui võõras inimene kõnnib sulle vastu ja naeratab?
Lõpetuseks. Võin öelda, et ma olen õnnelik. Ja mida see tähendab? Selline kergelt armunud tunne on ning uued põnevad seiklused ja katsumused ootavad iga päev. Ja mis kõige tähtsam, mul on olemas inimesed, kellega seda kõike jagada – Teie, mu kallid!
Ahjaa... Piltidega on selline lugu, et mul on puudu õeke Mirjam, kellel selles kunstis annet on. Seega peab ootama, kui ta mulle külla jõuab, siis ta teeb oma blogisse ilmselt ühe imeilusa kogu!
Ja siis veel lõpetuse lõpetuseks (jah, ma olen lootusetu). Esimene vahenädal algab juba 13.oktoober, seega kohtume peatselt Eestis!
Mõeldes sõnale ülikool ilmub mulle silme ette TTÜ, TLÜ või TÜ – kõik suured ja üsnagi modernsed. Aga siin on minu ülikool pisike ja mitte väga uus, aga siiski hubane. Õpetatakse Køge campuses ka ainult kolme eriala – ei saakski üüratu olla. Õhkkond on meeldiv ja seltskond vägagi rahvusvaheline (õpilasi ka Panamast ja Nepalist). Tempo on hoopis teine, inimesed võtavad asju rahulikumalt ega kiirusta ülearu (see vajab harjumist, et pea iga 30-45 min tagant pause tehakse). Internet ja WiFiga ühendusse saamine on endiselt terve päeva ülesanne ja kui kursuselt vaid kolm arvutit ühendust ei saa, siis see on rekord. Õppejõud on rõõmsameelsed ja innustavad, õppimise soov tekib kohe iseenesest. Hetkel hakkan koolis käima kolm päeva nädalas. Aga siin on väga oluline osa ka grupitöödel, seega ei saa ülejäänud päevi niisama lebotada, ega taha ka. Motivatsioon on laes – andke mulle aga uusi teadmisi! (Jah, ma tean, et selle kohta öeldakse, et see on esimese nädala jutt, kui sa veel paljut ei tea. Aga mul tõesti on tunne, et ma olen õiges kohas, õigel ajal ja teen õiget asja!)
Muud tunded ja mõtted
Koduigatsus? Veel ei ole ja võib-olla ma tean põhjust ka. Minu mööda-ilma-laiali-perekond on mulle õpetanud, et vahemaad inimeste vahel siiski ei loe. Kaks Eestis, üks Inglismaal, üks Rootsis ja nüüd mina Taanis – aga me oleme alati üksteise jaoks olemas, mis on kõige tähtsam! Ja sõbrad? Pole üldse küsimustki! Üks lähedane sõber oli aasta kaugel Hiinas. Ja kas juhtus midagi? Ei, ta tuli tagasi ja kõik oli ikka nagu enne. Ma parem ei hakka üldse pikalt heietama, kui kadestamisväärselt imelised sõbrad ja lähedased mul on, seda teate Te isegi!
Ja siis veel tänane tähelepanek taanlaste kohta...Taanlased on tõesti meeletult sõbralikud ja sealjuures ka siirad inimesed. 95% vastutulevatest inimestest naeratab sulle ja vaatab seejuures silma ning see ongi siin täiesti tavaline ja normaalne. Alguses tundus ühele eestlasele äärmiselt veider ja kummaline. Aga sellega harjudes hakkab see üha rohkem meeldima. See oleks justkui positiivse energia vahetamine kõigi inimeste vahel ja selles paistab olevat mingit müstilist jõudu. Sest kuidas sa saad mossitada, kui võõras inimene kõnnib sulle vastu ja naeratab?
Lõpetuseks. Võin öelda, et ma olen õnnelik. Ja mida see tähendab? Selline kergelt armunud tunne on ning uued põnevad seiklused ja katsumused ootavad iga päev. Ja mis kõige tähtsam, mul on olemas inimesed, kellega seda kõike jagada – Teie, mu kallid!
Ahjaa... Piltidega on selline lugu, et mul on puudu õeke Mirjam, kellel selles kunstis annet on. Seega peab ootama, kui ta mulle külla jõuab, siis ta teeb oma blogisse ilmselt ühe imeilusa kogu!
Ja siis veel lõpetuse lõpetuseks (jah, ma olen lootusetu). Esimene vahenädal algab juba 13.oktoober, seega kohtume peatselt Eestis!
Ainuke pilt, mille pakkuda võin. Vaade minu kodule tagaaiast.
No comments:
Post a Comment