Ja seiklused jätkuvad

Ja aeg lendab endiselt, olenemata riigist , kus viibid. Märkamatult on möödunud peaaegu kuu Taani saabumisest. See on läinud nii kiirelt, et kohati on tunne nagu oleksin alles siia saabunud, aga samas tundub kõik nii kodune ja tuttav juba.

Esmaslt jagaksin oma kõige suuremat rõõmu – mul on nüüd neljajalgne kaaslane metsa jalutuskäikudele kaasa võtta. Tegemist on naabrite 6-aastase siledakarvalise retriiveri Mikiga ja nagu tõule kohane, siis armastus inimeste vastu on suur. Aga kuidas ma selleni jõudsin? Kuna ma olen ikka läbi ja lõhki koera-inimene, siis tundisn juba ammu seltsilisest puudust. Nii ma siis tegingi mingi hetk oma peas otsuse, et kuna koera võtta ma hetkel ei saa, siis kindlasti on kuskil mõnel naabril koer ja taansalsed on endiselt äärmiselt sõbralikud inimesed. Ja see tegi plaani elluviimise juba tegelikult väga lihtsaks, ainult mine ja küsi. Ja nüüd ma siis jagan oma õhtuid – üks õhtu muusika seltsis metsas jooksmas ja järgmine koeraga jalutamas, siiani on ka Taani ilm minuga koostööd teinud ja peatanud vihma selleks tunnikeseks päevas.

Uus sõber. Asjata passimist ja poseerimist väga ei hinda. Seega kõndimise pealt ja vähe udune pilt.

Vahepeal jõudis toimuda ka äärmiselt armas kirbuturg minu kodutänaval. Ehk siis laupäeva hommikul astusin kodu uksest välja ja muidu nii vaikne eramajadele kuuluv tänav oli järsku ellu ärganud. Iga majaomanik oli välja pannud igasugu kraami, leidus nii riideid, mänguasju, kunsti kui ka mööblit. Kogu turu pärliks oli laste poolt korraldatud tänavakohvik omaküpsetatud kookide ja sooja kohvi ning teega. Ise tegin tänavale tiiru peale ja muidu nautisin maja ees koos prenaise ja tema tütrega piimavahust kohvi ning Sabina valmistatud imemaitsvaid rummipalle. Selline mõnus laupäevahommikune idüll.

Tulejumalaks sain ka (või noh väikses kaminas saan puud põlema süütetablettide abiga). Kuna ma olen ikkagi korterilaps olnud kogu elu, siis esimene kord pidin ikka veidi pusima küll, et see lõke tööle hakkaks. Aga õnneks ei jäta ma rahule enne, kui hakkama saan...sooja on ka muidugi vaja. Ja oh kui hubaseks teeb kaminatuli olemise! 

Klassikalisel tudengite korteripeol käisin ka ära – linnuke kirjas. Ehk siis korter, hästi palju võõraid tudengeid ja vali muusika. Mulle vist ikka meeldivad need intiimsemad ja pisemad olengud vähemate inimestega rohkem. Seega pühapäev saigi sisustatud koos kursakaaslastega koduse pizza valmistamise, lauamängude mängimise ja filmi vaatamisega.

Rattakumm sai ka jälle augu võrra rikkamaks – mina sain kaks päeva  4km hommikul kooli ja hiljem sama maa tagasi koju jalutada. Mul on poliitika, et ilusa ilmaga bussiga ei sõida kooli – on küll võimalik 7.30 hommikul kodust välja astuda ja kõndima hakata.

Ning koolis sai alguse esimene nädalapikkune grupitöö. Teretulemast grupitöö „võludele“! Ehk siis nüüd saab näha, kes ja mida kooli päriselt tegema tulnud on. Minu motivatsioon õppimise kohalt ulbib õnneks endiselt pilvede kõrgusel :)